Troll hakkas s6itma.
Las ta s6idab 6nnelikult.
Autod s6idavad k6ik tema järel
ja buss ka.
Autod s6idavad k6ik tema järel
ja sinu tööauto ka.
Autod s6idavad k6ik tema järel
ja troll s6idab k6ige ees.
Sellise Chalice stiilis intensiivse ja lihtsa siirusega räpitud.
Autor on nelja aastane.
11/11/09
Puhkus või haigusleht?
Mehepojal on vist probleem.
Pealt kuu ei ole normaalsest magamisest juttu olnud. Pigem võiks rääkida öö läbi vähkremisest. Vahepeale voodist püsti kargamised ja tuba mööda ringi kõndimised, sest paigal püsida ei saa.
Hommikul siis jõuab uni kohale. Siis tulevad ehmatusega ärkamised kui süda laperdab. Külmavärinad. Unenägusid ei mäleta, et oleks.
Mõnikord ei lähe ta üldse magama. Öö otsa üleval, seejärel tööle. Õhtul sellegipoolest und ei tule.
Uni tuleb hea kui õhtul enne magamaminekut paar õlut ära juua. Seda ei kannata ka igal õhtul teha. Sõltumatud teadlased perekoolist teavad, et mees, kes igal õhtul kaks õlut ära joob, on alkohoolik. Hoidku jumal kui veel kolm või neli. Pealegi kipub siis uni nii hea saama, et hommikul on raskusi tööle jõudmisega. Rahakoti peale hakkab ka. Õnneks sarnaneb süsteem kadunud säästukaardi boonusega. Taara pealt saab natuke tagasi.
Söögiisu eriti ei ole. Aga sööma peab. Tuleb sundida. Ainult need toidud, mis on tõelised lemmikud (ja kallid), lähevad sisse. Pärast on ikka paha olla. Kodus ise kokata ei saa. Piisab ainult toidutegemise lõhnadest, et paha hakkaks.
Tööga on päris perses. Tööandja on pankrotis. Samas tuleb jätkata töölkäimist kuni paberiveskid on jahvatamisega valmis saanud ning töötukassa valmis endise spetsialisti oma suure sõbraliku tiiva alla võtma. Seni kestab palgata töölkäimine. Kolmandat kuud. Saadaolev summa tundub aga üsna priske porgandina, mille nimel kabjad kõvemini mättasse suruda ja edasi sikutada.
Töö iseloom ei nõua kellast kellani laua taga istumist. Tööandja nõuab. Kui siis laua taga tagumikutunde venitada, leitakse, et mees ei tee mitte midagi. Käive, müügikate ja väljakutsete arv siinkohal argumendina peale ei lähe.
Kogu see ülalmainit pask on kaasa toonud täieliku jõuetuse seni põnevana tundunud hobidega tegelemises. No ei ole jaksu marsruudilt töö-kodu kõrvale astuda. Kui arvestada veel asjaolu, et enamus hobitegevusi nõuab ka raha, siis pole imestada, et kõikide lahedate ürituste uksed on juba mõnda aega kinni. Sealtmaalt tekib ka kaugenemine sõpradest. Neid ei huvita päevast päeva kestvad tööalased pinged, mis ühel mehel elust enamuse moodustab. Muudel teemadel ei oska mees enam kaasa rääkida.
Mida teevad no-liferid oma vabal ajal. Internet ja blogimine, loomulikult. Kunagi sai sihilikult kodusest netiühendusest loobutud, nüüd oleks vast aeg uuesti leping teha. Aga raha-raha-raha.
Raamatud ja filmid nõuavad keskendumist ja raha. Samuti mingi käsitöö.
Okei, aitab vingumispostitusest.
/Nööri seebitades vasakule ära/
Pealt kuu ei ole normaalsest magamisest juttu olnud. Pigem võiks rääkida öö läbi vähkremisest. Vahepeale voodist püsti kargamised ja tuba mööda ringi kõndimised, sest paigal püsida ei saa.
Hommikul siis jõuab uni kohale. Siis tulevad ehmatusega ärkamised kui süda laperdab. Külmavärinad. Unenägusid ei mäleta, et oleks.
Mõnikord ei lähe ta üldse magama. Öö otsa üleval, seejärel tööle. Õhtul sellegipoolest und ei tule.
Uni tuleb hea kui õhtul enne magamaminekut paar õlut ära juua. Seda ei kannata ka igal õhtul teha. Sõltumatud teadlased perekoolist teavad, et mees, kes igal õhtul kaks õlut ära joob, on alkohoolik. Hoidku jumal kui veel kolm või neli. Pealegi kipub siis uni nii hea saama, et hommikul on raskusi tööle jõudmisega. Rahakoti peale hakkab ka. Õnneks sarnaneb süsteem kadunud säästukaardi boonusega. Taara pealt saab natuke tagasi.
Söögiisu eriti ei ole. Aga sööma peab. Tuleb sundida. Ainult need toidud, mis on tõelised lemmikud (ja kallid), lähevad sisse. Pärast on ikka paha olla. Kodus ise kokata ei saa. Piisab ainult toidutegemise lõhnadest, et paha hakkaks.
Tööga on päris perses. Tööandja on pankrotis. Samas tuleb jätkata töölkäimist kuni paberiveskid on jahvatamisega valmis saanud ning töötukassa valmis endise spetsialisti oma suure sõbraliku tiiva alla võtma. Seni kestab palgata töölkäimine. Kolmandat kuud. Saadaolev summa tundub aga üsna priske porgandina, mille nimel kabjad kõvemini mättasse suruda ja edasi sikutada.
Töö iseloom ei nõua kellast kellani laua taga istumist. Tööandja nõuab. Kui siis laua taga tagumikutunde venitada, leitakse, et mees ei tee mitte midagi. Käive, müügikate ja väljakutsete arv siinkohal argumendina peale ei lähe.
Kogu see ülalmainit pask on kaasa toonud täieliku jõuetuse seni põnevana tundunud hobidega tegelemises. No ei ole jaksu marsruudilt töö-kodu kõrvale astuda. Kui arvestada veel asjaolu, et enamus hobitegevusi nõuab ka raha, siis pole imestada, et kõikide lahedate ürituste uksed on juba mõnda aega kinni. Sealtmaalt tekib ka kaugenemine sõpradest. Neid ei huvita päevast päeva kestvad tööalased pinged, mis ühel mehel elust enamuse moodustab. Muudel teemadel ei oska mees enam kaasa rääkida.
Mida teevad no-liferid oma vabal ajal. Internet ja blogimine, loomulikult. Kunagi sai sihilikult kodusest netiühendusest loobutud, nüüd oleks vast aeg uuesti leping teha. Aga raha-raha-raha.
Raamatud ja filmid nõuavad keskendumist ja raha. Samuti mingi käsitöö.
Okei, aitab vingumispostitusest.
/Nööri seebitades vasakule ära/
11/10/09
Subscribe to:
Posts (Atom)
