Minupoolsed täiendused ja parandused täna Õhtulehes ilmunud arvamusartiklile. Teostatud pärast artikli ilmumist. Viide originaalartiklile on artikli pealkirjas.
Demokraatia kollaps Eestis (39)Saada Prindi
Edgar Savisaar, Eesti Keskerakonna esimees
15.12.2009 07:02
Maailma ajalugu on mitmel korral näidanud, et majanduskollapsile võib järgneda demokraatia kollaps.
Linnavalitsus – õigustades oma otsuseid raskete majandusoludega – rullib üle opositsioonist. Teeb oma otsuseid avalikkuse eest salaja, toob seadustesse olulisi muudatusi kõverteid pidi, pärsib loomulikku parlamentaarset debatti ning poliitilisi eriarvamusi.
Eestis on veel demokraatia, kuid ka president Ilves hoiatas valitsuserakondi juba aasta alguses, et vajadus teha kiireid otsuseid ei vabasta vastutusest säilitada demokraatlikku parlamentaarset riigikorda.
Normaalne parlamentaarne riigikord näeb ette, et soolise võrdõiguslikkuse seadusele ei poogita viimasel hetkel külge Tallinna valimiskorda muutvaid paragrahve. Normaalne parlamentaarne riigikord eeldab, et
kuu pärast valimisi ei tõsteta ootamatult
makse ega kehtestata uusi. Normaalne parlamentaarne riigikord eeldab, et kõik negatiivsed eelarved kinnitatakse
linnavolikogus, mitte ei jää
linnavalitsuse seinte vahele, kus neid nimetatakse liigendusteks. Ometi on kõike seda tänane
linnavalitsus teinud, ning õiguskantsler Teder näeb, kuid ei mürista.
Rohelised müügiks
Arutusele saadeti alkoholi- ja tubakaaktsiisi tõstmine, kuid lõpphääletusega tõsteti hoopis elektri- ning kütuseaktsiisi. Muudatus ilmus seadusesse kolm päeva enne vastuvõtmist ning mitte ühtegi analüüsi selle mõjudest, rääkimata põllumeeste organisatsioonide ärakuulamisest, tegema ei vaevutud.
Mõni päev pärast
tudengite piketti tõsteti
ühistranspordi piletihinnad 3 korda kõrgemaks. "Panime
tudengid niutsuma," olevat irvitanud
Keski linnaametnik.
Üle poole aasta nautisid Ansipi partei ja valitsus olukorda, kus sotside sisuliste nõudmiste rahuldamise asemel osteti riigikogus poliitilise peenraha eest kuus rohelist häält. Pärast võimuvahetust roheliste parteis on selge, et edaspidi lähevad nende hääled Ansipile kallimaks maksma või polegi varsti enam müügis nagu CO2 kvoot.
Demokraatliku mandaadiga poliitikute asemel on end
linnajuhtimisel kinnistanud rahva toetuseta ja poliitikutega koostöös lubatavuse piiri ületanud tippametnikud. Nad teavad, et kui läheb
Savisaar, siis on minek ka nendel. Enam kui sajatuhandelise töötute armeega riigis on see hirmutav väljavaade neile, kes on harjunud vähemalt 50tuhandeliste palkade ja välislähetustega ainult viietärnihotellides.
Ajakirjandus mõõnab
Demokraatia valvekoer – ajakirjandus – on aga raskelt haige ning keeldub agressiivselt oma tegelikku seisundit tunnistamast. Rein Langi tuleb muide kiita selle eest, et ta taas tõstatas korruptsiooni teema ajakirjanduse sees. Rääkisin sellest pikemalt tänavu jaanuaris ajalehtede liidu konverentsil, aga siis peeti seda vaid minu luuluks. Meediaprofessionaalina ei suutnud Lang õnneks kauem seda probleemi salata.
Meedia on suure osa rahvast ära nõidunud selgelt- ja pealtnägijate ning ärapanijatega. Ajakirjanduse asemel on
linnapropaganda ja meelelahutus. Näiteks on jäänud täiesti salapäraseks
[sisesta suvalise korruptiivse linnaametniku nimi] lugu – kes ta ametisse panid, kes teda edutasid, kes siis ikkagi vastutab? Tuleb välja, et ainult
[nimi] ise ja teda värvanud
erakond.
Mina olen küll kuulnud, et
[nimi] jäi vahele mitte
MUPOle, vaid
riigi eriteenistuste töö tulemusel. Kuni
[nimi] loo eest pole kandnud poliitilist vastutust need, kes teda soojendasid ja poliitiliselt turvasid, seni pole ka lootust, et vastutust kannaksid need, kes nüüd esinevad
[nimi] loo süütute ekspertidena ja sündmuste tunnistajatena.
[nimi] oli aastaid ametikohtadel, mida ta poleks kindlasti saanud täita
Tallinna linnaameteid valitsevate
erakonna siseringide usalduseta.
Kui politsei uurib mõne keskerakondlase reisibüroo kinkekaardi asja, siis kirjeldab meedia seda lausa online-režiimil ja teeb sellest riigitelevisiooni avauudiseid. Kuidas on aga võimalik, et erapooletus meedias jäi kaheksa kuu jooksul saladuseks ränk pedofiiliajuhtum parempoolsete parteide kõrgete tegelaste ja üleriiklike valimiskampaaniate ideoloogidega?
Jälle tagatuba
Ma vastan sellele keerulisele küsimusele: mõlemat juhtumit kirjeldas meedia online režiimil pärast juhtumi avalikukstulekut.Ühiskondlikult on
Elmar Sepa lugu ohtlikult sarnane Herman Simmi looga. Simm pumpas riigist välja NATO saladusi, mille valvamise oli talle ametlikult usaldanud teatud poliitikute tagatuba.
Elmar Sepp parseldas kortereid sellal, kui ta oli teatud poliitikute siseringis, ning kurjategijanäo peitmiseks juhtis
sundüürnike abistamist. Tegemist oli
Keski poliitika kujundajate siseringi kuulunud inimesega. Muidugi on lugu äärmiselt delikaatne
kodututeks jäänud linlastele. Aga miks ei ava
linnaajakirjandus selle loo poliitilist tausta? Selliseks ausaks analüüsiks pole praegune
Tallinna linnaajakirjandus kahjuks võimeline.
Nii nagu Simmi puhul, tuleks ka
Sepa kuritegude tausta avameelsel käsitlusel välja
tsentristliku võimueliidi hoopis laialdasem dekadents.
Linnaajakirjandus on institutsionaalselt aga kaotanud igasuguse enesetervistumise võime. Paremal juhul suudetakse õiglaselt tegelda vastulausete avaldamise või mitteavaldamisega, eneseregulatsiooni praegune süsteem ei toeta aga
linnameedia tegelike probleemide lahkamist.
Seepärast on vaba meedia küsimus
Tallinna tuleviku jaoks erakordselt oluline. Uus meedia on praegu tegelikult ainus võimalus ravida ainult propaganda ja
meelelahutusega tegelevat
linnapeavoolumeediat ja selle kaudu ka ühiskonda.
Minu poolt siis kesk-rohelisega tähistatud muudatused ning üks mahakriipsutus lõpus. Tegelikult peaks olema siin üks sõnaosa veel kustutatud, kuid "linnapeavoolumeedia" oli liiga kena kalambuur, et sellest "linnameedia" teha.