algusest

Alo eeskujul siis ka mu virtuaalne hüpperaamat.
Algus sai tehtud mullu augustis kui läbisin ümmarguse koolituse. Panen praegu ühte posti kokku senise tegevuse, eks siis edaspidi tuleb apdeite selle järgi kuis eluke veereb.

Esimene (ja teine) sai tehtud mingi tööpäeva õhtul kui pikalt ilma oodates Kala järjekordse telefonikõne peale paugatas, et jaa kõik on olemas lennake siva kohale. Lennuväljale lähenesime mõistagi valesti, saime autost välja, ajasime jooksujalu kotid selga ja joonele. Maandumistreening jms jäeti ära, et enne pimedat jõuaks kaks tõusu teha.
Enne meid hüppasid vist 400 peal välja varustus koos Kaljulaga ja Mamba. Siis tuli meie esmahüppajate kolmene rida. Kõrgus 600, viide 3 sekki. (Seisin ukse peal, kaalukaima mehena läksin esimesena) pea oli tühi, vahtisin vaid allolevat põldu ja toetasin õlaga uksepiita. PRÄÄKS! Kalalt küsimus "valmis?" - noogutus - MINE! ja olingi väljas. 3 sek kukunumbreid ja mauh. Ühtäkki oli kuppel peakohal. Lennuk oli läinud. Täielik vaikus ümberringi. Sättisin allatuult ja kuna all oli sitaks lagedat, siis niisama katsetamise mõttes proovisin igasugused keeramised-libistamised-kiirendused ja pidurdamised ära. Küll oli ilus see Eestimaa ülevalt vaadates. Aga siis ühtäkki hakkas see maa kiiresti lähenema. Sain maandumisasendi sisse võetud, tagumised vabaotsad alla (liiga vara) ja nätaki! Olin maas. Siis oli küll selline moment, et kustutasin kupli, panin sanga jalarihma külge ja lappasin tropid daisychaini täiesti käsikaudu, endal pea kuklas ja pilk taevas. Siis oli juba auto järel ja kihutati pakkimislaudade poole, et teine tõus veel teha.

Teine tõus. Juba hämardus. Kerge närv oli ka seekord sees, tedsin, mida oodata. Suure siblimisega oli ka palav hakanud. Lennukis istusin jooksid liiga väikese kiivri alt higinired mööda nägu alla. Kala vaatas, küsis, et kas on miskit viga. Pomisesin miskit, et palav või nii... Seepeale tehti uks lahti ja lasti tuult. Olin esimene väljuja, seisin uksel, Kala hoidis jalga tõkkepuuna ukseaugus. Signaal, küsimus ja minek. Väljahüppe peal olevat Kala käest veel ergutava põlvemüksu saanud selleks loodud kehaosa pihta. Väljas oli ikka päris hämar, kõrgusest suurt sotti ei saanudki. Hoidsin kogu aeg allatuult ja maandumisasendit ning üritasin ajaliselt paika panna, kaua eelmine kord avanemisest maani aega läks. Maandusin samale odrapõllule, kus eelminegi kord, ülevalt nägin oma eelmise püherdamispaiga ära, sellest miski 10 m kõrvale sadasin. Nüüd oli teada, et aega on, hoidsin tunnet ja tegutsesin kui aegluubis. Siiski oli varsti auto järel. Tagasi pakkimislaudade juurde jõudes oli päris pime.
http://video.slk.ee/2006/nurmsi-aavo-16.08.06.avi
Video meie väljahüpetest.

Kolmas hüpe oli mingi tööpäeva õhtu jälle. Oma pundist olin ainuke, läksin üles miski Scoutspataljoni viiehüppekursusega. Vennad olid nii maapeal kui taevas parajalt härga täis. Laiamine ja möla ei lakanud. Kalapoolne instruktaaž: dessant, 600 meetrit, 5 sekundit viide. Läksime üles, ma olin teine mineja. Kursil hüppekäsu saanuna pani esimene mees jee, aga mul tekkis miski tõrge ette, jäin uksele ootama, et Kala ka minult valmisolekut küsiks. Siis meenus, et dessant, Kala ka juba kisab: mine, mine! keksisin veel korra uksel tõukejalga vahetada ja väljas ma olingi. Avanes ilusasti, 5 sek on ikka miskit muud, kui 3 :) Vaatan - ripun Tartu maantee kohal. Proovisin ennast mujale sikutada, ripun vabaotstes, aga maantee ei liigu kuhugi poole. Lõpuks lasksin otsad lahti ja osaa - Prandi poole minekut. Vaatasin ülevalt, et pole hullu, kenake põld all, üksikud kõrred püsti. Kõrred osutusid allpool elektriliini postideks :D Sain ikka enne maha, aga kogu tõus oli seal põlla peal laiali. Viimased mehed ikka liinile päris lähedal. Pärast olid kõik kohad tolmu täis, siuke vastik äestatud põld oli.

Neljas, eelmise hooaja viimane oli mingil üldisel hüppepäeval. Taas päeva viimane tõus. Viskamas oli Ets. Kuidagi ÜLIrahulik oli tema käe alt õue minna. Taas 600 ja viis sekundit. Jalad olid laiali ja seega sain tropikeerud . Kusjuures see oli mul esmakordne isepakkimine :D. Esimest korda sain maha lennuvälja peale. Olin erikuradiõnnelik ja kujutasin ette, et kõik tahavad minu hüppest kuulata. Kärsa muidugi viisakad nagu nad olid, kuulasid ka :D

Edasi järgnesid tiivakoolitus, aga seni pole hüpanud. Ilma ja ajaikaldused, jõõlapidu, narva laskevõistlus. Uuesti üles sain alles nüüd, 14-15 aprill. Sellest aga hiljem, mis oli ja kes oli.