Sel nädalavahetusel laekusin Nurmsisse reedel. Samal õhtul jõudsin nõustada ümmarguseõpilasi, kes pidid see nv saama oma esimesed hüpped. Üles läks üks tõus, rohkem ei jõudnud. Õhtul lahendasime Kaljula Saksa-kasti ja jõmisesime.
Laupäeval tegi ümarakursus esimese hüppe ära, siis sattus kogu see punt minu juhendamisel pakkima. Poole päevaga saime varjud kotti ära, vahepeal veel käis mõni tegelane neist üleval, kuni varje jätkus ja tõusudel kohti.
Visati kaheksa ümmargust välja, kõik said ilusasti lahti. Sellel tõusul olin ma ka ise oma tavapärase nr 26-ga peal. Pakkisin, üks õpilastest võttis huvi pärast aega. Selgus, et tavatempos, rahulikult, läheb D-6 kotti mul 34 minutiga.
Aga hüppest - tellisin Matilt, et saaks maja lähedal maha. Võtsin prestrelka ka selle jaoks kaasa.
Mindi 400 peale, visati märki, järgmise tiiruga visati mind. Maandusin teisele poole rada pakkimismajaga täpselt kohakuti. Jessh. Aga kuna spot oli nii prestrelka kui minu abil hästi sisse visatud, pani Mati 600 pealt tulevatest õpilastest esimese 10m pakkimislauast eemale. Iga tiivahüppaja nii lähedale ei tule :D
Teine hüpe. Sunset load. Tõusu nr 13. Nii ka minu hüppenr. Seljas juhitav ümmargune D1-5-U. 600 peal uksest tiivaexitiga välja, Lauri pärast maas ütles, et oli väga hästi tehtud. Kõhuli olin kuni kuppel lahti sai. Siis keerasin otsa pakkimismaja poole, maandusin, aga selg ees teise rajaserva, sest tuul oli tugev.
Emotsioonid olid kõvad, sest pika päevatöö otsa kaks ilusat hüpet, neist üks seni proovimata, venitasid vägisi kirurgilist naeratust näole.
1 kriitikat:
Post a Comment