Laupäeval, 24. novembril puistasid kolm AN-2 tüüpi lennukit Ämari lennuvälja kohal alla 31. langevarjurist koosneva dessandi.
Nendest vapratest võitlejatest kõige verejanulisemad ja kogenumad kõrilõikajad olid teises lennukis. Ühtlasi moodustasime ka kõige kaalukama lennukitäie. Vähemalt pool tõusu väitis endal kaalunumbri olema üle 90 kilo :D
Kuna olime ka kõik sellist üritust varem teinud, siis tundsime end ka hästi ja möla ning naer ei lakanud enne kui valmisoleku käsk anti.
Uks lahti, olin teine väljuja. Signaal tuli, Lätt kadus eest välja. Ülipisikese hetke järel olin ka ise juba väljas. Kolme sekundit lugesin pikalt, et mitte liig vara avada ja seeläbi suuremasse saginasse sattuda. Automaat tõmbas hetkekese enne mind, ise katkusin siiski ka rõngast.
Olingi kupli all rahvas ümberringi, kuid ülejäänud olid kriipsukese kõrgemal.
Mõne hetke juurdlesin selle üle, kuhupoole nägu keerata, et allatuult maanduks, kuid kuna tuult polnud, siis maandusin nii nagu olin. Väga pehmelt kusjuures. Kuppel kukkus mulle otse pähe, aga kuna palju varjureid oli veel õhus, oli mul väga kiire sealt alt välja saada, et keegi selga ei maanduks. Tropid läksid väga puntrasse muidugi. Väga rahul olin. Kupli kottitoppimiseks võtsin kindad käest ära ja panin kiivri sisse. Pärast maja juures avastasin, et kae raiska - kindad kadunud. Aga ei - keegi hilisem põllult äratulija tagastas ühe kinda ja hiljem leidis Ly öö(!)hüppelt tulles teisegi. Seega olid mul öisele hüppele minnes kindad taas käes.
Vahepeal toimus suur pakkimine ning käisime ka lõunal. Tagasi jõudes vedasin ka ise oma truu sõbra 026 laiali ja hakkasin kuplit lappama. Kõrval pakkis Martin, keda siis ka juhendada sai. Alul oli tema varjul probleeme troppidega. Lahutan - ei lahuta, pööritan seda kuramuse ranitsat sadat pidi, tulemus lõpuks ikkagi, et ei lahuta. Lõpuks ronisin ise asja kuplist vaatama, raip, mees hoidis tropikimpe valesti, tegelikult oli kõik okei.
Seepeale oli mul keskmist viisi kopp ees. Vaatasin oma varju, mille tropid olid nagu kausitäis spagette, lõin käega ja läksin välja suitsu tegema, mõeldes, et jääb öösel hüppamata, sest nagunii ma õigeks ajaks varju kotti ei saa. Väljas Kala veel küsis mult ööhüpete kohta, et kas ma ei taha...? Nuh sai suits tehtud ja maailm läks ilusamaks, sisse tagasi minnes haarasin riiulist pakitud varju ja heitsin põlgliku pilgu põrandal vedelevale ussipesale. See pakiti siiski ka veel samaks tõusuks ära.
Martinil sai ka vari kotti, läksime välja, panime end joonele ning juba olimegi üleval. Jälle teisena pärast Lätti välja. Lugesin, tõmbasin ise, avanes. Esimese üllatusena näügin Läti kuplit kõvasti allpool. Teiseks avastasin, et varju käsiavamistross on kuskilt troppide vahelt läbi ja vastu nägu. Viisin parema käe eemale, et tross ära tuleks, kuid miskit ei liikunud. Sain aru, et rõnga kumm ei ole enam ümber käe ja tegutsesin väga ettevaatlikult, et rõngast mitte maha pillata. Avastasin, et kumm oli vasaku käe väikese sõrme taha kuidagi siiski kinni jäänud ja tänu sellele rõngas alles oli. Panin uuesti kummi ümber parema randme. Selle sebimise ajal olin ka juba kuuvalgel ära näinud, et kuppel on lahti, kuid siiski panin lambi põlema, kontrollisin veelkord kuplit ja suunasin siis valgusvihu alla maandumispaika valgustama. Olingi maandumissuunas, sain maha ning lasin hetke tuulel kuplit paisutada, et tropid sirgu saaks.
Õhtune saun ja õlu olid pika päeva järel õigel kohal
0 kriitikat:
Post a Comment