Kolmas kord sellel üritusel osaleda. Ja esmakordselt proovisime oma tiimiga ka rada ratastel läbida. Etteruttavalt - ei olnud parim valik. Nagu meil ka rajavalikuga juhtus. Aga algusest.
Nagu vist küll enamus multisportlasi, valmistusime ka meie Martiniga võistluseks väga tõsiselt, võttes laupäeval kella kaheni öösel saunatada ja õlut pruukida. Järgmisel hommikul on äratus kell kuus, et õigeks ajaks Valgehobusemäele jõuda. Saame Katriniga kokku, toon ära võistlusmaterjalid ning viime rattad vahetusalasse. Ja siis avastan, et mu dressipükstel on kadunud pael ja ilma selleta kipuvad teised alla vajuma. Appi tuli kodanik Aita Iseend, panin paela numbri kinnitamise haaknõela taha ja hakkasin pusima. Stardini aega järjest vähem. Martin ja Katrin kibelevad stardikoridori, luban kohe valmis saada ja järgi tulla. Lõpuks on püksid korras ja jalas. Kõlaritest kostab, et stardini üks minud ja lubatakse kaardid võtta. Spordijooki kotti kallata pole aega. Topin joogisüsteemi ja plastpudeli seljakotti, lukustan autouksed ja torman starti. Leian oma tiimi täpselt stardihetkel.
Martin ja Katrin on juba kaarti vaadanud ja plaani alguse vähemalt juba teinud. Jookseme vahetusalasse, võtame rattad ja väntame 32. punkti lähedale. Jupike jooksu ja üks kahekümnekahendik rajast ongi tehtud :) Edasi ratastele, pisut kõhklemist kuskil teehargnemisel ja märgimegi juba punkti 36. Järgmiseks läheme võtma esimest paarispunkti numbriga 37. Paneme õigest teeotsast paarsada meetrit mööda ja jookseme ka teist samapalju vale teeotsapidi edasi, enne kui pihta saame, et asi ei klapi. Tagasi, õige teeots, jooksuga punkti ning taas ratastele. Edasiseks oleme plaaninud pikema ringi mööda asfalti, ehk siis esialgu tuldud teed tagasi stardi poole. Satume kokku mingi meestetiimjiga HE särkides, kes on küll tigedad ratturid, kuid navigeerimiseks küsivad meilt nõu ning teevad igaks juhuks sama rajavaliku kui meie.
Asfaldil väljas, hõikan Martinile ja Katrinile, et pangu nood edasi, küll ma nad rattal ja asfaldil kätte saan. Ise jään seisma, valan joogi pudelist Platypus´i ja tõstan laenatud rattal sadulat pisut kõrgemaks. Kihutan meeskonnale järele ja leian nad seismas ning imestamas, et kuhu mina jäin. Minu hõikamist polnud nad kuulnudki. Igatahes sõidame ratastega 47 punkti lähedale ja sealt joostes teist paarispunkti, numbriga 45. võtma. Selle etapi aeg tuli meil 1 tund, ehk sama, mis võtmata punkti trahv. Ka mitmel teisel tiimil juhtus siinkohal nii. Tagasiteel ratastele võtame ka 47. ära ning põhimõttel "rattaga ligi, joostes kätte" võtame ka punktid 48. 46. ja 49. Korraks uuesti asfaldile ja seejärel nopime punkti 50. Nende sihtide ristis juhtus ka nii, et Katrin ja Martin keerasid rattad vale sihiharu peale ning kui ma imestust avaldasin, siis sai kaardi ja kompassiga kontrollitud ning soodsama suuna kasuks otsustatud.
Järgmiseks tegime ekstrahaagi punkti 42. Järgmiseks 41. Kui mul varem olid juba tossud rabas märjaks saanud, siis seal punktis puutüvel turnides kraavi ületades õnnestus alla kukkudes mõlemad jalad põlvini märjaks saada. Korduvalt joogipunktist möödudes võtsime ära punktid 40. ja 39. ning siis kihutasime sama teed pidi üles punkti 44. otsima. Selle leidmine polnudki kaelamurdev. Päris kaua otsisime hoopis teise puktipaari algust - number 43. Teekeste, radade ja sihtide virrvarr oli piisavalt segane, et ka Katrinis segadust tekitada. Lõpuks sai pooleldi õnneliku juhuse ja pooleldi reljeefi järgi see punkt leitud ja kolmandat korda rallisime mööda joogipunktist. Teisele paarilisele soos sai ka ratastega üsna ligi ning teisest rabaservast välja.
Jäänud olid vaid punktid, mis märgitud vanale kindralstaabi kaardile. Neist esimest, nr 35. üritasime alul ühelt poolt mööda sihti võtma minna, kuid peagi pöörasime sama targalt tagasi. Teiselt poolt mööda teed lähenedes saime punkti kätte ning reljeefi järgi orienteerudes peagi ka punkti 34. Sealtmaalt hakkas juba kotrollaeg kuklasse hingama ja kihutasime lisaülesannet tegema, et saada kätte punktid 51. ja 52. Teatejooks - iga võistleja jookseb üles, ümber torni ja alla tagasi. Seejärel joostakse üles koos ning ronitakse torni tippu võtma teist lisaülesande punkti. Väga häbiväärne mõtlematus oli meil jooksujärjekorraga - Martin-Mina-Katrin, sest viimane pidi jooksma kaks ringi järjest. Torniskäik võttis oma aja, kuna kitsastel treppidel tahtis üsna palju võistlejaid ühtaegu nii üles kui alla minna. Torni juurest tormasime otse finišisse, lõpetades 18 minutit enne kontrollaja lõppu. Tagantjärele tarkusena jõudnuks selle aja sees veel vähemalt 31. punkti võtta ja mine sa tea, kindlasti läks sealt ka punkti 32. otsetee.
Sõnaga oli meeldiv matk, kartsin küll, et "SI-pulk igal võistlejal"-reegel toob minu kui punase laterna aegluse eriti esile, aga ei ühti. Suutsin ennast ikka teistega koos hoida. Seda pidanuks kasutama, tehes pikemaid jooksuetappe.
KAART
0 kriitikat:
Post a Comment