Hüppepaus lõppegu.

Viimane nädalavahe sai kogunisti kolm korda täiesti töökorras lennukist omal soovil lahkutud.
Reedel poleks võibolla ka tüütu tööpäeva järel viitsinud, kuid täpselt minujagu rahvast oli tõusult puudu. Nii saigi küsitud 400 kõrgust, oma isiklik duub selga vinnatud ja... sa kuradi kurat -- oma istemerea lõppu paigutatud. Nii kergekaaluliste või kõrgelthüppajate kohal pole varem nagu olnudki. D-6 rahvas ja Ly Charliega läksid müdinal ees välja, ise hüppasin deltas neile järele. Maandusin peaaegu tuuletus tuules allatuult lennuraja äärde selle kaugemas otsas. Igaks juhuks hoidsin maanduma tuleva lennuki jaoks telefoni taskulampi pea kohal. Sellest oli abi, nimelt jäi lennuk meie juures seisma ja ruleeris siis teise raja otsa meiega pardal.

Laupäeval, priskema pakkimisorgia järel meldisin ennast tõusule, taas vabalangemisele mõeldes delta-exitit ja võibolla ka harti harjutama. Hüppemeistriks oli Marko ja kui 400 peal peale minu väljujaid polnud siis tavapärase "valmis? - Mine!" käskluse asemel anti mulle venekeelne tõlkimatu korraldus. Tahtmata säherduse roppuriga samas lennukis viibida astusin välja avastamaks, et piloot kiiruse arvelt kütet igatahes kokku ei hoidnud. Asendi sain hoitud, kuid avamisliigutust isegi ei püüdnud teha. Maha ristikusse. Pehmelt. Öösel Tallinna.

Pühapäeva hommikupoole lennukale sõites tundus olevat 50:50 olukord ilma osas. Siiski oli minu saabudes päeva teine tõus üles minemas. Kolmandasse tõusu läksid siis kaks dubisti ristikut põhuks püherdama. Lahe oli ise juba kupli all kõlkudes ikka veel lennukile järele jõllitada ja näha sealt kaaslast pudenemas. Maha jõudes polnud muud, kui vari kotti ja kähku tagasi kilulinna.

Järgmisel päeval valutas nii mõnigi lihas.