Ettevalmistused olid sujuvad ja jäi aega A-rajakate starti vaadata. Nii oli nende üksi liikuvaid võistlejaid jälgides meil stardis kaarte haarates selge, et on tegu võistkonna hajutusega, kus iga tiimiliige võtab punkti eraldi. Mulle jäi pisut lühema distantsiga variant, jõudsin tagasi vahetusalasse ratast võtma teisena. Seal toimuv tuletas meelde Jack Londoni juttu Smoke Bellew'st, kus miljonidollarilise kullakaevamiskrundi pärast võidu kihutati. Paljudel tiimidel olid kaks kohalejõudnud võistlejad viinud rattad SI-jaama juurde kolmandat ootama ning rahulikemal võistlejatel oli esmalt tegu, et kolmekesi ratastega vahetusala väravast välja murda. Teine ja veel rängem trügimine oli muidugi SI-märke saamiseks, kus ka lähtuti põhimõttest - tungi ärahoidmiseks kõik korraga. Ja loomulikult rattaga.
Sellest hullumajast pääsedes viis meid rõõmus rattaralli ühe väiksema järve kaldale, kus punkt oli kummipaadis, pisut kaldast kaugemal. Esimest korda Xdreamil oli olukord, kus rahvas veetakistuse tõttu end lahti riietas. Tegin nii ka ise, kuigi tegelikult oli see mõttetu. Rätikut ju polnud ja märja ihu peale tõmmatud riided said pea sama märjaks kui ujudes. Loomulikult kuivasid spordirõivad ju kiiresti ära ka nagunii.
Teise rattapunkti oli meil vist üsna originaalne rajavalik. Igatahes suuremat loha seal ees polnud, kuid kui me sellele põllurajale keerasime, siis järgnes meile kohemaid suurem kolonn. Tee viis meid korraks kaardilt välja ja üsna läbi hea inimese õue. Igatahes tundus, et sime selle lõigu päris kiirelt läbitud, kui samas osa tiime kilomeetrite kaupa rattad seljas võsas ragistas. Samamoodi kiirematel teedel liikudes jõudsime Ainja krossirajale. See tuli läbida ratastega ja ära hinnata raja pikkus. Panime tööle Katrini seni mittetöötanud rattakompuutri ja mõõtsime koleda kuumaastiku pikkuseks 1730m. Paraku jäi see õigest vastusest (1800+/-50m) napilt puudu ja tegime seal karjääris teisegi ringi. Jalgadele see küll hästi see ei mõjunud, pärast järgmisi rattapunkte võta oli ikka paras vaev.
Rattaetapp sai varsti läbi ja läksime siis jalgsi mehetegusid tegema. Jalgsietapp oli nagu Tarmakupäevakud järjest - reljeefikaart, koridororienteerumine, peegelpildis kaart, suundorienteerumine, legendorienteerumine ja "otsi punkti 8 hektari suuruselt alalt-orienteerumine". Siiski õnnestus meil reljeefipunkt rattakaardi toel kätte saada, leidsime ka koridoripunkti ja peegeldatud kaardil oleva punkti ja asimuudi võtmise koha. Ka suundorienteerumise punkti saime kätte, mis oli antud vaid suund ja valesti märgitud kaugus. Sealt punkti 12 minek oli keerulisem, kuna 11. punkt asus vales kohas, ei klappinud ka punkti 12 mineku kirjeldus. Siiski, kuna punkt 12 asus juba taas tavapärasel kaardil, saime me selle maastiku järgi mõningase ringiga kätte. Seetõttu suisa kahju, et need punktid tühistati.
13. punkti kasti seest otsisime hulga tiimidega tükk aega tulutult. Lõpuks jäi mets kahtlaselt vaikseks, nagu oleks teised selle punkti kätte saanud. Nii oligi. Ise saime selle mööda punktist väljatulevat loha siis kätte.
Tagasi vahetusalas, pistsin ühe geeli põske ja larpisin hoolega spordijooki peale ning rattasõit sujuski mõnevõrra paremini. Rattaetapp oligi vaid ühest vahetusalast teise, tõsi paraja ringiga, ent siiski ilma vahepealsete punktideta kanuuetapile. Kanuu sujus ka üsna nobedalt. Tegime suht heas tempos ära kolmnurkse ringi Veisjärvel, Martin käis kaldal punkte noppimas, teises punktis läks tal pisut kauem aega - jõudsin korraks isegi silma looja lasta - Katrin müksas mu üles, olla pisut piinlik kui spordivõistlustel keegi niimoodi norskab :)
Taas kuival maal oli ootamas jälle pikem ja peatusteta lõik kanuualast finiši juurde. Lonksasin enne teeleminekut ära Shleha nimelise vedeliku, mis pidada ka igatpidi energiat andma ja tõepoolest - Veisjärvelt Kärstnasse jõudmine oli minu jaoks kui mitte kiireim, siis vähemalt valutuim rattalõik sel võistlusel.
Rattad võistluskeskuses jälle vahetusalasse ning viimasele lisaülesandele, mis meid finišist lahutas. Oli valida, kas visata pall korvi väljaku keskjoonelt või panna pealt. Võtsin Martini endale kukile ja pealtpanek polnud probleem :D Veel pisipisikene lõpuspurt ja olimegi finišikaare all, jällegi üht võistkonda napilt edestades.
Tagasitee peale võistlusööd oli muidugi raske. Ei jaksanudki Tallinnasse välja sõita, keerasin Nurmsi lennuväljale sisse ja lasin koduse dropzone katuse all pisut silma looja.
Tulemused - esialgsetel andmetel segade 9. üld 48. Väga hea.
