Langevari on tore asi.

2 hüpet sai veel eelmisel nädalal tehtud. Reede hommikul sain vaevalt silma lahti kangutatud (suure kohvitoobi abiga) kui juba leidsin end lennukist, D-6 seljas. Hüppemeistrite vahel leidis aset väike kahekõne teemal, kes pidanuks märkvaju e. prestrelka kaasa võtma. Päädis see suisa loomulikult otsusega visata esimesel ringil mind lihaks ja selle järgi teise ringiga ülejäänud ümmargused. Nii sündiski.

Välja, ja PLÄUH! Eelmisel õhtul pisut niiskena kotti aetud vari pakkus avanemise, mis oli maandumislitakaga võrreldav. Kandekott pudenes rinnarihma alt välja (sangapidi jäi muidugi rippuma) ja pisut suureks jäänud rakmetes avastasin, et pean suisa küünitama, et juhttroppideni ulatuda või vabaotstesse rippuma saada. Maha sain selle tõusu ümarameestest kõige kaugemale, kuid mõningane osavus varju kokkupanemises andis võimaluse koju jõuda teistega samal ajal.

Esialgne plaan oli küll kohe uus vari rabada ja teine tõus otsa lajatada, kuid kell oli omasoodu tiksunud ja läksin hoopis Jaano juurde oma kolleegide saabumiseks ettevalmistusi tegema.

Teine hüpe.

Peale hommikut oli teada, et rahvas pakib, misjärel tehakse veel kaks tõusu ning teiselt ürituselt läheb lennuk Ämarisse tankima. Raalisin plaani, et esimese tõusu üles minnes tulen Jaano juurest igavese kudiga üle lennuka ja olen teisel tõusul nagu kell.

Maja juures Lauri. Tutvustasin talle plaani, et nii ja naa, kolleegid Jaano juures, oleks neil äge vaadata ja minu till ka pisut pikem kui saaks nende silma all väikse demolitaka teha. Sõnaga, leppisime kokku, et mind visatakse Jaano juurde, kust siis varju tagasi toon ja oma auto lennukalt kätte saan. Kõrgust võtsin tiba vähem - 300, varjuks ikka D-6.

Lennukisse teel olles tõmmasin kolleegidele traati, et tulen, Lauri seletas olukorra Matile ära, ja ilma eelneva prestrelkavisketa kästi Jaano maja taga mul lennukist välja kobida. Kolme sekundi pärast rõngast sikutades jõudsin isegi sekundi murdosaks kui mitte murelikuks, siis vähemalt kahtlevaks muutuda, sest stabikas tõmbas tropid ja varju sirgeks end imepisikese hetke võttis kuppel oodata, enne kui õhku täis suvatses minna. Kupli all tuvastasin tuulesuuna, keerasin end õigeks ja nägin ka rahvast all vaatamas. Huilgasin ja vehkisin jalgadega ja kuulsin ka alt miskeid hüüdeid kostmas. Madalamale langedes suvatses tuul paar kraadikest suunda muuta ja hakkasin triivima õkva Jaano õuenurgas kasvava puu peale. Hoogasin esimeste vabaotstega nagu loom ja vedasin end taas üle puu nii napilt, et sussid sahisesid lehtede vahelt läbi. Alt kostis sel ajal hingeminev karjatus: "Issssand! Lähebki puu otsa!" Jõudsin veel ennast tagumistesse vabaotstesse ümber riputada, kui emake maa vastu kargas, mind tireli jagu edasi tõukas ning siis mu rahule jättis.

Toppisin ahvikiirusel kama kandekotti, sest tundsin vihmapiisakest põsel ning soojendasin end kolleegide imetluse ja wuffoküsimuste paistel. Tuli ka Jaano ning tegi kah tunnustavalt voheh ning sai endale ora kuhugi ja hüppas hiljem samal nv-l Charliega samuti koju.

Spotitäpsust kommenteerisin hiljem: nagu oleks Makaroviga 100m pealt kärbsele mustikasse tabanud. Majade ja puudega piiratud hoovi sisse visata ei olnud ühelgi moel võimalik, aga juhitamatu ümmargusega õue kõrvale vaid 15m eemale maanduda - tehtud! Ka Lauri, kellele õhtul helistasin oli sigarahulolev, tal küll muidki hüppeid too päev, mis põhjust andsid, aga pisut ka sellest litakast. Hüppemeistrile ja pilootidele õlled igastahes.

Esimene langevarjuhüpe tänavu.

Et siis ka üks blogi pealkirjale vastav postitus. Seni on kevadest kuidagi veninud, et kas ilmaikaldus, ajapuudus, kehv tervis või suisa pohmelus valel ajal. Nüüd sai end käsile võetud ja AN-2 üheotsapilet soetatud.

Vari D1-5U elik kõnekeeles "duub" static line konfiguratsioonis ning väljaviskaja austust minu vastu näitas üles Ott. Kõrgust anti 400m.

Deltas välja, tundsin ise, nagu vajuks vasakule kiiva, kuid esmakordselt nägin äralendavat lennukit. Rabasin igaks juhuks ka vabaotsi, kuid avanemine oli sirge niigi. Siis oli järgmine liigutus vaadata ümbrust. Esmane reaktsioon - mida tilli? Pidanuks nagu peotäis varje veel taevas olema, kuid ei paistnud mette. Uuesti vaadates oli rahvas olemas, kuid kaugel eemal ja märksa kõrgemal.

Olin suure põlla kohal. Proovisin ka keeramisi ja klaarisin ära, et vastutuult sõitmise asemel liigun perse ees allatuult otse maja juures kõrguva metsakolmnurga peale. Tundsin, et samas asendis püsides lõpetan ma kuskil kuuseladvas kui kägu või karupoeg ja keerasin näo allatuult lootes üle minna... Tõmbasin veel esimesi vabaotsi ja kütsin hirmsa vingaaliga (ümmarguse kohta) kuuskedest üle nii napilt, et varvas ühte kõrgemat latva suisa riivas. Maa lähenes kiirelt, aga duub on ju selline kaitsja ema, kes ikka oma lapsekese hellalt murule asetab. Täpselt pisukesele lagendikule kolmnurga keskel. Rahvas tuli suisa uudishimutsema, et kas valisin maandumispaigaks nüüd puu või Kaspari Stangi katuse. Tünni said. Mees oli kahe jalaga maa peal ja lappas varju kokku.

Peaks hakkama vist täpsusmaandumist harjutama :D

Eellugu oli veel see, et ruttu ülesminekuks valmistudes ei vaevunud ma varju rinnarihma lõdvendada, et sinna alla kandekott pressida ja küsisin Otilt kodulähedast maandumist. Ott saatis mu kukele ja ütles, et ma lähen välja koos teistega. No kui lennukiga ligi ei saa, siis tuligi varjuga lennata :P